A Few Words for the Class of 2011

The auditorium was a sauna, but 400 people were wearing their Sunday bests buttoned smartly around their necks. A handful of them were blocking the two doors that, if even ajar, might have conspired with stealthily opened windows to whip up whaffs of fresh air for the graduates' family members. About 90 minutes into the ceremony, with my white Oxford and my white Hanes wet enough to suck on for rehydration, it was my turn to say a few words. A stoic, local politician and a frustrated, scandal-entangled school director had preceded me, unexpected killjoys, buzzkillers, party poopers at a traditionally joyous occasion for which I had flown 800 miles.

I have been to at least three graduations at Tapa Gümnaasium. Still, I am really not exactly sure what people come up here and say.
Ma olen viibinud vähemalt kolmel Tapa Gümnaasiumi lõpuaktusel, aga ikkagi ei tea ma täpselt, miks inimesed siia kogunevad ja mida peaks rääkima.

Am I suppose to praise the graduates for being such attentive students, such enthusiastic learners, and such hard-working individuals over the last three years? Am I suppose to vigorously encourage them to work harder and harder and to become tomorrow’s leaders in politics, in business, in the arts, and in sports? The next Ojuland. The next Oleg Gross. The next Getter Jaani. The next Kirsipuu.
Ma peaksin kiitma lõpetajaid selle eest, et nad on olnud kohusetundlikud, innukad ja töökad kõigi kolme gümnaasiumis oldud aasta jooksul. Ma peaksin lõpetajaid jõuliselt julgustama veel rohkem tööd tegema, et neist saaksid tulevikus liidrid nii poliitika, äri, kunsti kui ka spordi vallas. Järgmised Ojulandid, Oleg Grossid, Getter Jaanid ja Kirsipuud.

Or am I suppose to warn them that there’s record unemployment, pervasive corruption, blatant discrimination, and abject poverty out there. Wait, that’s America.
Või peaksin ma neid hoiatama, et töötus on rekordtasemel, kasvab korruptsioon, diskrimineerimine on muutunud lausa jõhkraks ja vaesus süveneb. Oot oot, see kõik käis nüüd küll Ameerika kohta.

I am not teaching back in Chicago; I have a job writing. I write proposals. I write reports. I write stories for Annual Reports. I write thank you letters. I write letters for the CEO.
Olles tagasi Chicagos, ei ole mu tööks enam õpetamine vaid, nüüd ma kirjutan. Kirjutan ettepanekuid, raporteid, aastaaruandeid, tänukirju ja kirju oma ülemuse eest.

I hate writing letters for the CEO. I tell my co-worker that I hate writing letters for the CEO. My boss asks me when I will be finished with the CEO’s letter, and I tell her I hate writing letters for the CEO. Does it sound familiar?
Nende kirjutamist ma lausa vihkan. Ma olen oma töökaaslastelegi öelnud, et see ülemuse eest kirjade kirjutamine ei meeldi mulle kohe üldse. Kuid sellest hoolimata küsib ta pidevalt: ”Kuule, Kevin, millal sa mu kirjad valmis kirjutad?” Kas see kõlab kuidagi tuttavalt?

A month or so ago, I was writing another letter for the CEO and telling myself I hate writing letters for the CEO, and I had a flashback to the lektoorium at Tapa Gümnaasium where my students hated writing reports and letters of enquiry. I was sitting in front of my computer staring out the window instead of writing the letter. I remembered my students sat at their desks in the lektoorium and stared out the windows instead of writing letters. Then I was sitting in front of my computer just staring at the keyboard. I remembered my students sat and just stared at their blank pieces of paper. I did not want to write the letter; they did not want to write letters. But I needed a paycheck, and they needed their grades.
Umbes kuu aega tagasi, kui ma olin järjekordset kirja kirjutamas oma bossi eest ja sisendamas endale, kuivõrd ma seda tööd ei salli, sain ma justkui ilmutuseTapa Gümnaasiumi lektooriumiruumist, kus minu õpilased olid kirjutamas aruannet ja järelpärimiskirja. Ka mina istusin oma arvuti taga ja vahtisin aknast välja, selle asemel et kirjutada. Ma mäletan täpselt, kuidas nad istusid lektooriumis ja kirjutamise asemel vaatasid aknast välja. Ja seal ma siis olin: samamoodi jõllitamas klaviatuuri kirjutamise asemel. Mina ei tahtnud kirjutada nagu nemadki tookord. Aga mul oli siis palk vaja välja teenida ja õpilastel hinded.

And so this is what I have come up here to say to the members of the 89th graduating class of Tapa Gümnaasium. I finished that letter for the CEO partly because of you, because you finished your letters in my class. It is important, I think, as the saying goes, to practice what you preach. The American government, of course, is famous for saying one thing and doing the opposite. When Osama bin Laden…. I understand the CIA has an office in Tallinn now.
Ma tahan teile, Tapa Gümnaasiumi 89. lennu lõpetajad, öelda: osaliselt tänu sellele, et teie oma kirjatükid lõpetasite, lõpetasin selle tookord ka mina. Ma arvan, et on oluline teha ka ise seda, millest sa pidevalt räägid. Ameerika valitsus on vastupidi kuulus selle poolest, et teeb ühte aga räägib teist. Kui Osama bin Laden…… Jätame nüüd selle jutu. Kui mu mälu mind ei peta, siis nüüd on CIA kontor ka Tallinnas.

People, too, get a reputation for saying one thing and doing another. Or saying they will do something and then don’t. I worked with one of those types of persons until she was fired. I told you you had to write. Back in Chicago, I told myself I had to write. Or what kind of a teacher would I have been.
Ka mina olen kohanud kolleege, kes on rääkinud üht, aga teinud teist, andnud lubaduse ja selle ka võtnud. Olles tagasi Chicagos, mõtlesin ma sellele, et kui ma oma õpilastele andsin ülesande kirjutada ja nad tegidki seda, siis milline õpetaja ma olen, kui ise sellega hakkama ei saa.

I also want to say to you that it is important to forge ahead. Yes, I finished that letter for the CEO, but I wrote the last paragraph first, then I wrote a little of the middle, then a line or two of the beginning, then I got a cup of coffee, then a little more in the middle, and so on. You – we – always have things to do that we don’t like so much or things to do that are huge and complicated and time-consuming. Have confidence in your skills and abilities and complete the letter sentence by sentence, or the essay paragraph by paragraph, or the report page by page, or the project day by day. It doesn’t have to be firstly, page one; secondly, page two; and thirdly, page three. When you come back from vacation, do you tell your friends about it by starting: “I got on the plane at the airport in Tallinn”? No. You start with the most exciting, the most memorable, and add details that took place before and after. So it is you can complete many tasks, rather than give up on them, especially those that are overwhelming at first glance and those that are not so much fun.
Veel tahan ma teile öelda, et oluline on liikuda edasi. Jah, tookord ma sain selle kirja kirjutamisega omamoodi hakkama. See tähendab, et tegelikult kirjutasin ma kõigepealt viimase peatüki, siis paar rida algusesse, seejärel jõin tassi kohvi ja panin kirja mõned laused keskele ning nagu te isegi juba taipate, niisuguses tempos ja viisil kuni lõpuni välja. Ülesanded, mis meil tuleb lahendada, on sageli ebameeldivad, rasked, keerulised või aeganõudvad. Usalda oma oskusi ja võimeid ning kirjuta kiri kas või lause - lauselt, kirjand lõik - lõigult, aruanne lehekülg-leheküljelt või projekt päev – päevalt. Pole oluline alustada just algusest ja nii edasi rida - realt kuni lõpuni, sest kui keegi näiteks tuleb tagasi puhkusereisilt, siis ei alusta ta oma muljete jagamist Tallinnas lennukile minekust, vaid sellest, mis oli puhkusel olles kõige huvitavam, meeldejäävam ja lisaks kõneldakse sündmustest enne ning pärast saabumist. Niisiis, järgides minu omanäolist ülesandele lähenemise strateegiat, on võimalik täita esmapilgul üle jõu käivaid ja igavaid kohustusi.

In sum, have courage to move forward from high school and faith in your ability to succeed in university or on the job. Assess each task ahead of you to see how best to complete it and have a bit of fun while doing it. Also, remember, you will lead or fail more by what you do than by what you say.
Lõpetuseks soovin, et teil oleks julgust liikuda keskkoolist edasi ja uskuda oma võimete realiseerumisse kas kõrgkoolis või tööalaselt. Enne, kui te langetate otsuse, püüdke hinnata, kuidas oleks kõige otstarbekam ülesannet lahendada ning ärge unustage , et igas töö peaks olema üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks. Te võite kas õnnestuda või läbi kukkuda pigem läbi selle, mida te teete, kui selle, mida te ütlete.

I wish health and happiness to you and the families that have brought you to this point in your life.
Ma soovin tervist ja õnne nii teile kui ka peredele, kes on aidanud teil jõuda selle eluetapini.

Graciously translated by Rita Püümann (back row, second from the left), a smoker, Jenga player, world traveler, and English teacher who has a Corgi and a grandson.

Tapal 2 nädalat pärast ma olen

Lehmad söövad karjamaal,
sina ka, sina ka.
Kevin söövab karjamaal,
sina ka, sina ka.*

Lehmad söövad karjamaal,
sina ka, sina ka.
Kevin söövab karjamaal,
sina ka, sina ka.

Lehmad söövad karjamaal,
sina ka, sina ka.
Kevin söövab karjamaal,
sina ka, sina ka.

*Cows eat out on the range,
so do you, so do you.
Kevin eats out on the range,
so do you, so do you.
-The refrain from a popular (especially with one fifth grader in I knew in Tapa) Estonian children's song.

Eestimaale Tagasi

I left Estonia two years ago after teaching English at Tapa Gümnaasium from September 2006 to June 2009. This June, I will return to Tapa to attend the high school graduation of the students who were in my eighth grade class in my first year of teaching.

When I return to Estonia, I will be in the newest member of the Euro-zone. When I land at Lennert Meri Tallinn Airport, I will be in one of two European Capitals of Culture for 2011. (Turku, Finland is the other.) When I get to Tapa, I will participate in the town's 85th anniversary celebration. I wonder if the train station is still there.